Astusin kodust välja ja asutasin end tööle minema. Esimene märts oli end külmaga uhkeks ehtinud.
Puud olid kui muinasjuturaamatust maha joonistatud. Esimesed päikesekiired olid oma säraga lumele veel kristallegi lisanud. ...ja see vanaisa kask, mul ei jätku lihtsalt sõnu. See väikest kasvu kaseke, mille kõrval vanaisa alati oma lapsi isakodust linnakoju saatis, oli kui külaline, kes end presidendi vastuvõtuks kauniks muutnud. Ses rüüs oli siidi ja sametit ning tikandeid ja imetillukesi kristalle, mis sätendasid nii, et silmadel hakkas valus. Oli imeline hommik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar